Algus Natsismivastase Tema võitlus Muuseum Jastrebino Vanglas Fotod Väljaanded RESISTANCE

Poliitikat ja muud Boris Vilde vanglapäev

FANNY SIVERS

Osavott voitlusest saksa okupatsiooni vastu viimases maailmasojal andis Boris Vildele silmapaistva köha Prantsusmaa poliitilises ajaloos. Tema ju organiseeris Inimese Muuseumi vorgu Pariisis, andis välja ajakirja Resistanceja. suri 23. veebruaril 1942 Mont Valerien'il, kus ka tema rel-vakaaslased maha lasti.

Prantslastele on ta kangelane - mort pour la patrie - "isamaa eest langenud", nagu see ka seisab Muuseumi mälestustahvlil. Kuna voitlus Prantsusmaa vabaduse eest tähendas paljudele ka soda natsionaalsotsialismi vastu, tekkis voitlejale peaaegu automaatselt antifašisti aupaiste. Ja veendunud antifašist vois olla ka kommunist. Muidugi tegutses Vastupanuliikumises üsna palju kommuniste. Kuid seal vois köhata ka kristlasi ja vabamotlejaid.

Aga on ju teada, et kommunistid oskavad koige agaramalt oma asja kaitsta, ja pole imestada, et nad soja lopul püüdsid kogu liikumist oma holma alla votta. Nemad olid enda arust koige suuremad patrioodid ja ainsad, kes vaenlasest jagu said. Nonda sattus ka sojakangelane Vilde "oma" inimeste hulka.

Koolivend Aleksei Sokolovile on ta "voitlev porandaalune antifašist" (1) ja Rita Rait-Kovaleva järgi (2) oli Vildel "revolutsioon veres ja revolutsioonilise voitluse tehnika selge". Selles "romaanis" loeme ka, et ta oli venelane ja kommunist, "vene revolutsiooni laps", jne. Perekonna arvates aga ei olnud tema poliitilised ideed üldse veel välja kujunenud, igatahes ei voivat siin kommunismist üldse juttu olla, oigemini ehk mingist trotskismi variandist...

Aga kuidas sel ajal Prantsusmaal kom-muniste tehti, sellest annab veel tunnistust Rait-Kovaleva (lk. 59), kes jutustab mil viisil Louis Aragon, kes tollal Nizzas elas, vajalikud dokumendid välja otsis, et kirjutada Kommunistliku Partei rollist prantsuse vastupanuliikumises. Jacques Duclos'1 oli vahepeal onnestunud Inimese Muuseumi rühma paberid kätte saada, ja nii kanti terve hukatute nimekiri kommunistide registrisse üle. Sealt siis vist sai ka alguse kuulujutt, et Boris Vilde olevat olnud kommunist.

Kui nüüd hakata uurima Vilde tegevuse sügavamaid pohjusi, tuleb esimesena mottesse poliitiline motivatsioon: armastus Prantsusmaa vastu, saksa-vaenulikkus, an-tifašism, jne. Tunnistajaid on küllalt, kes seda kinnitada voivad. Kuid paistab ka selge, et koike Vilde kohta öeldut-kirjuta-tut ei tohi votta puhta kullana.

Vilde mottekäigust saab errämvähem oige ettekujutsese ainult tema vanglapäe-vikust ja paarist kirjast abikaasa Irenele.
Päevik on kirjutatud Fresnes'i vanglas juunist 1941 kuni jaanuari alguseni 1942.

Originaalteksti pole ma kunagi näinud. Eksemplar, mis mulle anti käsutada, olevat "puhastatud". Välja voeti sealt kind-lasti eluroomsa noormehe armastuse-lood, seiklused naistega, mis oleks jätnud kangelasest liiga don-juanliku portree. Aga voibolla on ka moned teised köhad kärbitud.

Masinakirjas kopeeritud tekstis esineb punkte klambrites, mille tähendus ei paista selge. Sageli lopeb moni hoogsalt alatud lause varsti et caetera ga.. A priori on raske teada, kas selline vormel esineb käsikirjas voi on perekonna tsensuur lühendanud väljendi. Sellegipärast jääb antud tekst huvitavaks allikaks niisuguse mitmetahulise isiksuse tundmaoppimiseks nagu seda on Boris Vilde.

Päevik algab motisklusega elu ja surma, toe ja vale, onne ja kannatuse üle. Vang-laüksinduses on aega mediteerida, arveid oiendada iseenda ja maailmaga. Filosoofiline spekulatsioon moodustabki koige meeldivama ajaviite antud olukorras. Ilukirjandus meenutab kadunud päevi ning onnehetki ja teeb nukraks. Sellepärast eelistab Vilde romaanidele teaduslikke teoseid, uurib zooloogiat, keeleteadust, usundilugu, opib kreeka keeltja sanskritti. Sellise materjaliga saab täita isegi unetuid öid.

Suurem osa päevikust ongi pühendatud loetud raamatuile. Vahetevahel märgib ta ka, et tal on külm voi nälg, et ta roomustab toidupakkide ja külaliste üle, voi et alatoitluse tagajärjel on ta kaotanud seksuaaltungi. Aga enamasti nimetab ta raamatuid, mida ta on lugenud, märgib, kas nad talle paistavad head voi halvad, ja milline on tema enda seisukoht esitatud teeside suhtes.

Kirjas Irenele 15. sept. 1941 kirjutab ta oma soovidest. Kirja üldtoon annab toenäolise pildi Ferdinand Lot'i prantsustu-nud väimehest.

Mu armas kallis Irene,
Oma kongi vaikuses motlen ma Teile koige armastuse ja koige ornusega. Jama olen lahutamatult seotud Teiega. Me oleme koigest sellest üle, mis meid lahutab.

Mul läheb väga hästi, ärge arvake, et ma olen onnetu. Üksindus ei hirmuta mind, ma leian endas intensiivse sisemise elu ressursse. Ma lähen tagasi niiöelda oma allikate juurde ja oma sotsiaalset "mina" maha vottes muutun ma uuesti individuaalseks "minaks".

Niisiis ma naudin sisemist rahu vaatamata koigele mis vanglas on ebameeldiv. See ei ole resignatsioon, vaid leppimine. Nagu alati püüan ma ebaonnest käsu saada. Rallis, ma tänan Teid hoole ja vaeva eest: pesu, puuvili, raamatud. Tingimused tosiseks lugemi-: seks on toesti ideaalsed. Ja ma opin grammatikat suure lobu ja usinusega. Muide, ärge kartke raamatute pärast. Koik köited, mil on väärtust, saadetakse pärast tagasi. Annan Teile paar näpunäidet teemade kohta, mis mind eriti huvitavad: vana ja moodne filosoo-fia, suurte tsivilisatsioonide ajalugu (Pärsia, India, Egiptus, jne.), religioonide, eriti kristluse ajalugu, Prantsusmaa ajalugu; keeleteadus, üldine (keele filosoofia ja tekkelugu) ja eri keeli puudutav (üks hea prantsuse grammatika, siis kreeka keele järel tahaksin nii palju kui voimalik oppida sanskriti ja ungari keelt; prantsuse kirjandus sajandi moralistid ja üks hea kogu luuletusi, moodne psühholoogia, jne. Nagu näete, on valik suur.

Palju küsimusi, mis mind huvitavad, on käsitletud sarjas "Inimkonna areng" Ei ole motet neid osta. Voibolla lubatakse Teid ka tuua peale raamatute moni nädalaleht nagu näiteks "La Semaine" - et kontakt päevasündmustega kaduma ei läheks. (Tooge mulle ka üks käsn ja pesukinnas.)

Vatsti saab kuus kuud täis et ma olen vangis ja ma arvan, et paari nädala pärast lubatakse Teil mind külastada. Siis Te voite mulle jutustada koik mis on vahepeal juhtunud: Teie töö, vanemate tervis, Eveline (3) opingud.

Ma motlen sageli sügava kiindumu-sega kodule ja ma loodan, et koik läheb enamvähem hästi ja et toidupuudus ei anna end väga tugevalt tunda. Minu südamlikud tervitused vanematele ja Eveline'ile.

Mis puutub minu emasse ja oesse, siis on Teil sealt küll vaevalt teateid. Kas nad elavad veel? Kus nad asuvad? Seda saame vast pärast soda teada.

Mu kallis Irene, eile öösel nägin ma Teist und, ja unes ma ütlesin Teile armastusega ornuse sonu. Teie ligiolek oli mulle tohutTeie Boris

Perekond saadabki toidupakke, sigarette, ja ohtralt mitmesugust lugemisekraami. Nonda täidavad igavaid suletusetunde ja nädalaid Bergson ja Nietzsche, Pascal ja Goethe, Spinoza, Platon, Tolstoijtja ka mitmed vähemtuntud autorid.

Paistab selge, et antud olukorras oleks olnud voimatu raamatukapist Marxi ja Leninit välja tuua. Aga päevikust jääb mulje, et puhtpoliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid vaevalt huvitavad kirjutajat.

Tal on koigepealt tegemist iseenda minaga, selle arenguga. Ta märgib, et a. 1932 - niisiis Prantsusmaale tulles - oli tal "üsna täpne maailmapilt". Aga ajajooksul muutus see segaseks. Ja nüüd vanglavaikuses tekib mitmesuguseid küsimusi, millest enne juttugi polnud. Koige inimtegevuse pohiline ajend Vilde silmis on mäng. Nonda mängib ka tema oma motetega, flirdib "uudishimu kuradiga", tahab koike teada ja lubab endale ka koige üle otsust langetada. Votame ühe näite tema proosast:

"26. 11. Sain eile Püha Augustinuse teise köite. Aga sigarette ei saanud.

Täna lopetasin Pihtimuste (Confessions) lugemise. Püha Augusünus on väga tugev isiksus. Aga tema kristlus tuleb Vanast Testamendist ja apostel Paulusest (kui ainult tsitaadid kokku lugeda...) Ja suur moju kreeka filosoofiast. Koik kato-liikluse pahed. - Inimkonna tsivilisatsiooni ajalugu saab paari sonaga kokku votta: Indiviidi vabanemine. Uks huvitavamaid aspekte: hinge surematuse doktriin. Vanal ajal saadi surematust sigitamise kaudu (liigi surematus, veri jne.) voi laibajää-nuste säilitamise teel (Egiptus). - Indiviidi moiste (kes on perekonnast, suguvosast jne, erinev) paistab olevat aaria algupära (India ja hiljem Kreeka). See hellenistlik element märgib kuristikku kähe Testamendi vahel."

Ta on väga kindel oma veendumustes ja otsustes. Pole ime, et ta prantslastele imponeeris, kui ta neile jutustas oma "Noukogude Liivimaa" seiklusest ja "setu rahvuse" olemasolust.

Väljaspool trukitud kirjanduse raame, liigub Vilde mote kolme teema ümber, mis talle paistavad koige olulisemad: mina, armastus ja surm, nii nagu ta seda ise väljendab. Romantiline programm inimesele, kes koolieas kirjutas luuletusi. 'Vahetevahel tunnen ma endas peaaegu kirjaniku kutsumust", märgib ta möödaminnes, "aga see on kaugel vastupanda matust vajadusest. Kui ma olin väga noor, siis mul oli kindlasti veidi annet kirjutami-seks, aga eriti keeleanne, ja mul on ka olnud isspiratsiooni. Aga sel pole palju tähendust." Sellele vaatamata on moned päeviku leheküljed, eriti "Dialoogis" üsna "kirjanduslikud".

Millise sisu saab aga sona "armastus" Vilde arutlustes? Siia kuhjub poeetilisi väl-jandusi ilma näilise seoseta. "Armastus on meeleolu (eiat d'äme) - armastusel ei ole headusega midagi tegemist - armastus on valgus, mis valgustab surma - absoluutne armastus peab armastama surma - puhas armastus on room, puhta mängu oluline osa - toeline armastus on ime, väljaspool moraali ja oiglust, ilma vastuarmastuseta", jne.

Aga mis on toeline armastus? Vilde ise leiab, et seda on raske ara tunda "koikide parasiit-taimede all, mis talle peale kasva-vad: iha, kadedus, isekus, kaastunne, soprus jne". Ja päeviku lugejal on veelgi raskem mitmesugustest vahel üksteisele vasturääkivatest lausetest välja- lugeda mingit selget definitsiooni.

Kirjas Irenele räägib ta armastusest ja ornusest ja kommenteerib seda päevikus:
"Mina tean, mida see tähendab. Aga Irene, kas tema teab? Tal on kiusatus neid (moisteid) omamoodi tolgendada, nende asemele panna oma armastuse ja ornuse' moisted, ja ühel ilusal päeval, kui me jälle kokku saame, on ta voibolla kohutavalt pettunud et ta ei leia minus seda, mida ta oli ette kujutanud."

Kindlasti on kergem analüüsida seksuaalakti ja seda vorrelda müstikute koge-musega - niipalju kui sellest keegi mitte-müstik üldse voib aru saada - kui armastust paljude epiteetide najal tajutavaks vorpida.

Enda arvates on Vilde egoistlik, kerge-meelne, amoraalne, küüniline, kuigi elu on teda "humaniseerinud". Ta armastab igatahes elu, ja elu juurde kuuluvad naised ja mäng, kuldsed viljapollud, metsad, samuti ka pudel konjakit.

Ühiskonnale, ligimesearmastsele - ega ka klassiteadvusele - ei näi siin jäävat palju ruumi. Suhtumine teistesse inimestesse paistab oluliselt mina-keskne. "Dialoogis", mis püüab armutult analüüsida inimese motteid ja seisukohti, kelle elu viimane peatükk jouab lopule, küsib autor endalt, kas kaasinimestel on üldse mingit tähtsust, ja vastab siis: "See vottis aega, aga ma oppisin inimesi armastama. Sageli ma polgan neid. Seal pole midagi teha. Aga koige polguse juures ma armastan neid siiski. Ja ma pole kunagi teinud midagi vihkamise nimel (kahju, sest see inimlik kogemus mul veel puudub), ma ei ole selleks üldse voimeline; voibolla tuleb see polgusest. Aga avameelselt öeldes, ma saan väga hästi ilma inimesteta läbi."

Massi ja kollektiivsuse vastu ei tunne Vilde sümpaatiat. Tema meelest edeneb inimkond tänu antisotsiaalsetele voi asotsiaalsetele isiksustele. Erandkujud ju teevad ajalugu. Iseenda juures tunneb ta ara neli arenguastet: (l) lapsepolve naiivsed arusaamad, (2) kreekalik intellektualism, (3) noorusaja materialism ja lopuks (4) müstiline elamus.

Müstikast on päevikus sageli juttu. Vildele paistab müstika olevat sügavas seoses seksuaalsusega. Ja kristlus ning šamanism satuvad siin samale tasemele. "Iga müstiline kogemus on oma olemuses sama nii samaanidel kui ka kristlikel pühakuil, samuti coituse juures ja puhtama vaimu elamuses."
Ristiusust on Vilde ammu eemale jäänud. "Ma kaotasin usu loplikult 12. eluaasta paiku, ilma et ma oleks kunagi materialistiks muutunud. Umbes 17-aastaselt sain ma lahti kristlikust moraalist (ütlen: pea-aaegu, sest jäänused on veel praegu olemas), aga ainult paar aastat tagasi hakkasin ma end puhastama kristlikust tsivilisatsioonist. Jultunud ja valurikas ettevote, aga mul on teda vaja. Teistele ma valetan korgesti, aga ma ei saa valetada endale. Ma ei saa sellega hakkama."

Vahepeal voib unistada buddhismist. Nirvana pakub ehk mingil määral lahenduse eluvalule. Ja uhkuse rahulduseks jääb teadmine, et inimene vabastab voi lunastab end ise, omal joul, ilma Jumala voi jumalate abita.

Kuhu jääb koige sellejuures poliitika? Sel teemal olekski ehk olnud raske kir-jutada, sest vangla käskijad-keelajad loevad vahialuste kirjuja voivad ka üle kirju-taja ola päevikusse pilku heita. Aga monest korvalisest märkusest voib järeldada suhtumist isikutesse ja asjadesse.

"Prantslastest vangid teispool koridori on kolmekesi kongis. Enamus neist on arvatavasti kommunistid. Vahetevahel laulavad nad kooris Marseillaise'i esimese salmija selle järel esimese salmi Internatsionaalist voi karjuvad: Sovjetid (ser-vietid) igal pool! voi Thorez voimule (üles puua)! Aga koik see läheb ilma suurema veendumuseta. Siis on nad aga tugevad ja üksmeelsed kui nad kooris skandeerivad;
Süüa! Meil on nälg! voi: Suured ninad supi sisse!"

Kommunistlik teooria ei paista eriti imponeerivat. Vahed ja erinevused inimeste vahel jätavad mitmed küsimused lahtiseks. Inimene voib monikord loomale palju ligemale jouda kui teisele inimesele. Kust leida vordsuse kriteerium? Kas surematus hinges? "Peab olema kristlane, et et noustuda inimesele vordsuse printsiibiga. Agajust usuvastased voi usutud doktriinid püüavad seda teostada. Kristlus on muutunud tsivilisatsiooniks (ilma et ta oleks täiesti maha pannud oma usu-funk-tsiooni), see tihendab seda, et ta moodustab meie motte irratsionaalse pohja ("in-stinktiivsus", alateadvus). Väljaspool ristiusku ei ole inimeste vordsusel üldse loogilist motet. Selles suhtes on hitlerism palju konsekventsem kui kommunism voi demokraatiad. Aga loogilka ei tähenda veel oigust, kuigi filosoofid seda arvavad."

Kas Vilde on antifašist?

>Antud päeviku teksti järgi on raske leida jaatavat vastust. Sakslasi peab ta tosiseks - nad on "tüchtig" -, prantslased sellevastu vajuvad dekadentsi: neil on enamvähem ükskoik mis saab isamaast voi riigist. Mis aga puutub natsionaalsotsialismi teooriaisse, siis pole tal arvatavasti veel aega olnud neid pohjalikumalt uurida. Vilde holjub korgemates intellektuaalsetes sfäärides. Kuid üks väike vahepala monotoonses vanglaelus sisaldab siiski huvitavat informatsiooni ideoloogia valdkonnas;

"Üsna pikk vestlus adjudandiga, kes on tore mees. Nagu ka uus korruse abivalvur. (Esimene tuleb Ida-Preismaalt, teine Reinimaalt. Nende natsionaalsotsialism on täis idealismi ja mojub toesti nakatavalt.) Iseeneses (jätame korvale oma isikliku saatuse) on Hitler positiivne geenius, kes töötab tuleviku heaks, kuigi operatsioon on valurikas."

Kui päevik on läbi loetud, touseb iseenesest küsimus: Miks ja mille nimel läks Boris Vilde surma?

"Langenud Prantsusmaa eest"?

Selles ei maksa muidugi kahelda. "Dialoogis" ütleb Vilde ise selge sonaga, et vaatamata prantslaste rohketele vigadele ja ebavoorustele armastab ta Prantsusmaad ja Pariisi ja et ohvrid on tarvilikud "toelise Prantsusmaa" uuesti elustamiseks. Kuid tegelikkus on tavaliselt komplitseeritum kui "ametlik" motivatsioon. Voibolla annab vastuse käsikirja 32. lehekülg:

"Kui ma tahan olla avameelne, siis pean tunnistama, et ma olen sündinud seikleja ja jään selleks. Äkiline kirg filosoofia vastu pole muud kui vaimne avantürism. Filosoofilised opetused teevad mulle lobu, nagu mulle omal ajal tegid lobu reisid, kriminaalromaanid, naised ja etnoloogia opingud. Koige hullem on see, et ma tunnistan seda ilma häbenemata. Mis seal teha, ma leian et filosoofia on üks oivaline asi, aga ma ei usu sugugi selle viimaseid todesid, nagu ma ei usu ka tema algtodesid. Ühelgi doktriinil pole soliidset alust, koigi filosoofide argumentatsiooni saab paari sonaga kokku votta: ma tahan, et see oleks nii... Aga see ükskoiksus ei takista mind nautimast ja hindamast nende vaimu. Hoopis vastupidi, mulle meeldib nende targutusi omaks votta ja kuni lopuni jälgida, et näha mis sealt välja tuleb. (Muide moned teooriad meeldivad mulle rohkem kui teised, ja see ei tähenda, et ma neid oigemaks pean.)

See uudishimu kurat ongi nimelt avantürismi märk. Armastada ettenägematut. Ajal, mil ma malet mängisin; tegin ma sageli ühe motlematu käigu, mitte oskamatuse voi mentaalse laiskuse pärast, vaid lihtsalt, et näha kuidas teine reageerib ja kuidas ma ise olukorrast välja pääsen. (Harilikult sain ma ülesandega üsna hästi hakkama ja mulle meeldis eriti voita lootusetult kadunud partiisid.)

Elus on samuti: ma toukan end tahtlikult tosistesse voi väljapääsmatuisse situatsioonidesse, et vaadata kuidas ma sealt välja saan voi mil viisil elu ise keerulisi asju lahendab. On suurepärane tunne, kui oled joudnud punktini, kus ainult ime veel voib päästa (eriti kui pole alati kindel et selline ime vo Selle mentaliteediga, mis mul on, voib seletada üht iseloomujoont, mis esimesel pilgul paistab paradoksaalne; ühel pool täielik enesevalitsemine, ja teisal absurdsed teod. On selge, ma tean hästi, et ma valmistan endale pahandusi, ja ma voin neid väga korgesti vältida, aga ma ei taha. Vastupidi, mu koige suurem soov on kao tada seda enesevalitsust. Sellepärast ma annan nii haa meelega järele kapriisile, ma julgustan teda isegi lootuses, et ta muutuks kireks, et ta oleks voimeline mind kaasa rebima seikluse tundmatule maale.

Materjaalsed, intellektuaalsed, vaimsed seiklused. Ma mängin koige sellega, mis on koige püham? Olgu. Aga kas pole kogu maailm ainult jumalate mängukann?"

Lugu Vastupanuliikumisega oli voibolla ka ainult üks hädaohtlik seiklus, aga seekord jäi ime tulemata, ja seikleja lasti maha. Igatahes pidi selline kangelase-surm rohkem meeldima kui näiteks aeglane kongemine haiglavoodis.

Vordlust meeletu malekäiguga kinni-tab ka prof. Aurelien Sauvageot' kiri, kes sel ajal Idakeelte Instituudis opetas ja keda Vilde püüdis oma Vastupanuliikumisele voita. Vilde plaan olevat olnud nii pealiskaudne ja ebakompetentne, et Sauvageot olevat teda palunud, ennast ja oma kaaslasi mitte asjata hädaohtu viia. See oli mäng surmaga.

Protsessi algusega lopeb päevik. Viimane daatum on 6. jaan. 1942. Boris Vildel jääb veel seitse nädalat elada.

Kes voib iial aimata, mis sünnib inimese hinges, kui surm äkki ei ole enam mäng, ega spekulatsioon, kui ta seisab konkreet-selt, peaaegu kehastunult ukse all, lugedes minuteid ja tunde?

Boris Vilde kirjutab veel ainult paar kirja. Lootus imele kahaneb iga päevaga. Juba detsembri alguses lasti üksteist Bresti meest maha. See teade langes nagu piitsa-hoop Montaigne'i vaatluste keskele. Kuid Vilde ei karda surma, teadmine sellest, mis teda ootab, ei riku naudingut, mida ta leiab sanskriti grammatikas.

Seda kujutas ta veel 13. detsembril. Ja päevik lopeb paar nädalat hiljem salapäraste sonadega: "Surm. Mul pole hirmu ega polgust. Armastus. Surma voita tähendab teda armastada."

Surma ligidus voib teha inimese geniaalseks.

Kiri, mille Vilde saatis oma abikaasale hukkamisepäeva hommikul, on joulisem kui koige poeetilisemad leheküljed päevikus:

Esmaspäeval 23.2.42.
Mu armastatu, Irene, kallis!
Andestage mulle, et ma Teid petsin: kui ma uuesti alla tulin, et Teid veelkord suudelda, teadsin majuba, et see on tänaseks. Tott öelda, ma olen uhke oma valele: Teie voisite näha, et ma ei värisenud ja et ma naeratasin nagu harilikult. Nonda astun ma ellu naeratades, nagu uude seiklusesse. On veidi kahetsust, aga mitte südametunnistusepiina ja ka mitte hirmu. Tott öelda olen majuba nii kaugel surma teel, et ellu tagasipöördumine paistab mulle igal juhul liiga raske, kui mitte voimatu.

Kallis, motelge minule nagu elavale ja mitte nagu surnule. Ma andsin Teile koik, mis ma voisin anda. Ma ei karda Teie pärast: kunagi tuleb päev, mil Teil ei ole enam vaja mind ega minu kirju, ega minu mälestust. Sel päeval olete mulle igavikku järele tulnud, pigesse armastusesse. Selle päeva ootel sa'adfab Teid igal pool minu vaimne (ainus oige) ligidus. Teie teate, kuidas ma armastan Teie vanemaid, kel-lest on saanud minu vanemad. Niisuguste prantslaste kaudu nagu nemad, oppisin tundma ja armastama Prantsusmaad, minu Prantsusmaad. Olgu nad minu elu peale uhked, mitte kurvad.

Ma armastan väga Eveline'i,ja ma olen Rindel, et ta oskab elada ja töötada uue Prantsusmaa ülesehitamiseks.

Ma motlen vennalikult kogu Mahn'ide perekonnale.

Katsuge pehmendada teadet minu surmast emale ja oele. Ma motlesin sageli neile ja oma lapsepolvele. Andke koigile sopradele edasi mu tänu ja südamlikud tervitused.

Meie surm ei tohi olla ettekäändeks, et vihata Saksamaad. Ma voitlesin Prantsusmaa eest, aga mitte sakslaste vastu. Nemad täidavad oma kohust nagu meie seda tegime. Pärast soda tuleb meie mälestust oiglaselt hinnata, sellest aitab. Igatahes kaaslased Inimese Muuseumist ei unusta meid.

Kallis, ma imetlen väga Teie julgust ja ma votan endaga kaasa mälestuse Teie naeratavast näost. Püüdke naeratada, kui Te saate selle kirja nagu ma ise naeratan seda kirjutades. (Ma just vaatasin peeglisse ja nägin seal oma harilikku nägu.) Tuleb meelde neljarealine stroof, mille kirjutasin nelja nädala eest:

comme toujours impasible
et courageux (inutilement)
je servivat de cible
aux douze fusils allemands.

("Nagu alati, ükskõikne
ja julge (kuigi sest pole käsu)
olen varsti märklaud
kaheteistkümnele saksa püssile.")

Oieti öelda pole mul vahvus mingi eriline teene. Surm tähendab mulle Suure Armastuse realiseerumist, sisseastumist toelisse Reaalsusesse. Maa peal olite Teie mulle üks teine voimalus. Olge selle peale uhke.

Hoidke mu viimseks mälestuseks laulatussormus. Ma suudlen teda enne kui ma ta käest votan.

On ilus surra hea tervise juures ja selge pilguga, koikide vaimsete voimete peremehena. "Kahtlemata on see lopp minu moodu järgi ja rohkem väärt kui huupi langemine lahinguväljal voi pikaldane minek mone haiguse küüsis.

Usun, et see on koik mis mul oli öelda. Ja niikuinii, varsti on aeg. Nägin hetkeks moningaid kaaslasi Nemad on kained,ja sellest on mul hea meel. Armsam, kallis zvierik, hinge pohjast touseb Teie poole ääretu ornus. Tunnen Teid täiesti ligidal. Minu ümber on Teie armastus, meie armastus, mis on tugevam kui surm. Ei maksa taga nutta meie vaest onne, see on nii vähe tähtis meie roomu korval. Nüüd on koik selge! Armastuse igavene päike touseb surma kuristikust.

Armsam, ma olen valmis, ma lähen. Ma jätan Teid, et Teid uuesti leida igavikus.

Ma onnistan elu, mis on mind kingitus-tega üle külvanud.

Alati Teie Boris

See on viimane näidis Boris Vilde proosast. Suurepäraselt redigeeritud lopulaul sangariloole. Eesti keeles tunduvad moned laused veidi kohmakad voi siis liiga pateetilised. Kuid prantsuse keeles on tabatud oige toon, nii nagu teda antud olukorras voib oodata ja mis veel tänapäev liigutab kuulajat. Alles hiljuti loeti see kiri hardusega ette ühel sojaveteranide koosviibimisel Pariisis.

Viited

l) Aleksei SOKOLOV, Lugu minu koolivennast, Kirjanduse sirvilauad, Tallinn 1959, lk. 309-312.
2) Rita RAIT-KOVALEVA, Celovek iz Muzeja Celoveka, Xveida, 6. vihk, Leningrad 1976, lk. 5-79.
3) Ferdinand Lot'i noorem lüiar, Boris Vilde naise ode.
4) "Dialoog" on osa päevikust, kirjuiatud oktoobri lopul 1941 ja avaldatud ajakirjas Europe, 1.5.1946, lk. 6 - 16 Claude Aveline'i eessonaga.
5) Aurelien Sauvageol' kiriJean Gergely'le, mis loeti ette Boris Vilde mälestusohtul Pariisis 2. juunil 1982.