Algus Natsismivastase Tema võitlus Muuseum Jastrebino Vanglas Fotod Väljaanded RESISTANCE

Boris Vilde - eesti seikleja ja Prantsusmaa kangelane.

Fanny SIVERS

Prantsusmaal on Boris Vilde arvatavasti paremini tuntud kui Eestis. Koigile, kes uurivad Teise maailmasoja sündmusi Prantsusmaal ja Vastupanuliikumist saksa okupatsioonile, kohtavad kuskil selle huvitava eestlase nime. Sest Vilde kutsus ellu Vastupanuliikumise, mis algas nn. "Inimese Muuseumi vorguga" (Reseau du Mu-see de L'Homme) ja suri selle eest Mont Vale-rien'i künkal Pariisi läänepiiril, kus sakslased ta 23. veebruaril 1942 maha lasksid. Öeldakse, et Vilde on esimene, kes vottis tarvitusele sona resistance "vastupanu", mida sellest saadik käsutab kogu maa, ja Inimese Muuseum Pariisis riputas oma eeskotta suure mälestustahvli oma kuulsa kaastoöiise auks.

Boris Vilde saabus Prantsusmaale 30-ndate aastate algul. Sellest silmapilgust peale näib tema lugu olevat üliselge: ta jäi elama Pariisi, oppis Sorbonne'! ülikoolis, tootas Inimese Muuseumi etnoloogidega, abiellus kuulsa professori keskaja eriteadlase Ferdinand Lot'i tütre Irenega.

Soja algul läks ta prantsuse sojaväkke, sattus vangi, pogenes ühe hea sakslase kaasabil, tuli tagasi Pariisi ja hakkas Inimese Muuseumis organiseerima vastupanu saksa okupatsioonivoimule. Lugu aga loppes halvasti: Vilde voeti kinni, ja vaatamata Pariisi kultuurielus mootuandvate tegelaste, nagu Georges Duhamel, Francois Mauriacja Paul Valery, püüetele noormeest päästa, moisteti see surma ja ja hukati koos oma relvavendadega Mont Valerien'i kindluses.

Boris Vilde üle on tohutult palju kirjutatud. Iga autor oskab loole midagi juurde panna, ja kindlasti oleks ka praegu veel palju lisada, sest tegmist on harukordselt värvirikka isiksusega, kelle juures on raske eristada toelist ja väljamoeldut.

Kuna kommunistid väidavad veel tänapäev, et vastpanuliikumine oli nende teene, siis püüti muidugi ka Boris Vildest teha pesuehtne kommunist. Siin osutub koige huvitavamaks ja fantastilisemaks Noukogude Liidus ilmunud "romaan" Ce-lovek ii Mmeja Celoveka ("Inimene Inimese Muuseumist"), mille autoriks on Rita Rak-Kovalevaja mis avaldati Noukogude Kirja-nike Liidu ajakirjas Zvezda, (6. vihk, 1976, lk. 5-79). Eksemplar, mille sain Vilde perekonnalt, kannab huvitavaid märkusi: pliiatsiga on alla kriipsutatud kohti, mis on lugejat kuidagi üllatanud. Moned tsitaadid on valed, teisal ilmub väiteid, millest omaksed ei saa aru, jne. Paistab olevat selge, et autor on appi votnud mitte ainult enda fantaasiat, vaid ka Partei soovitusi...

Teine selline huvitav teos tuleb Ameerikast. Raamatu tiitliks on autor Martin Blu-menson pannud The Vilde Affair (1977). Prantsuse tolkes Le Reseau du Musee de 1'Homme (Kirjastus Seuil, 1979) on parandatud koige rängemad ajaloolised vead. Aga muidugi ei saa romaani vormis kirju-tatud eluloolt alati nouda faktide täpsust.

Huvitav on veel märkida, et Eestis on Rein Saluri sulest ilmunud näidend Vilde elust. Laval on nähtud ka samateemalist balletti ja Tallinnfilm intervjueeris Boris Vilde ema, tema kaasaegseid, näitas pilte Tartust ja Pariisist. Uks koopia sellest a. 1967 vändatud reportaažist "magas" Noukogude Saatkonna arhiivides, kust me ta siiski a. 1983 ühekordseks vaatamiseks välja saime.

Kuigi kirjutatud on Vildest palju, seisab tema elukäigu köhal rohkesti küsimärke. Koike, mis on öeldud tema päritolu ja nooruse kohta, tuleb votta ettevaatliku luubi alla.

Näib olevat kindel, et ta sündis Peterburis 8. juulil 1908 ja lopetas Tartu vene gümnaasiumi. Paar aastat hiljem soitis ta Saksamaale ja siis Prantsusmaale. Muide, neid andmeid voib leida ka Noukogude Eesti Entsüklopeedias, (8. köide, Tallinn, 1976).

Selle Entsüklopeedia järgi on Vilde eestlane, kuigi Venemaal sündinud. Ka tema kolleegid Inimese Muuseumis teavad, et Vilde on end alati pidanud eestlaseks, kuigi mälestustahvlil oli millegipärast rahvusena märgitud "venelane".

Rita Rait-Kovaleva, kelle poliitilised eesmärgid väljenduvad selgesti jutustuse üldtoonis, hoiskab juba esimeses peatükis, et tema kangelasel on "vene nimi" ja "suurepärane nägu... mis sarnaneb noorele Ma-jakovskile", ja et seltsimehed tunnevad selles Boris Vladimirovic Vildes ara uue Pecorini - meie aja kangelase, nagu Ler-montov seda defineeris!

Boris Vilde vanematest rääkides tsiteerib Rait-Kovaleva (lk. 17) ema Maria Vasil-jevna Golubeva sonu, kes pidavat end ise venelaseks, olevat sündinud Peterburi lähedal Jastrebino külas ja abiellunud kel-legi Vladimir Josifovic Vildega. Aga kes see Vilde tegelikult oli, ei paista tal selge olevat. Igatahe autor püüab moista anda, et ta voiks ehk olla pärit Leedust, kuna ta enne abiellumist Maria Vasiljevnaga käis Kaunases mingeid dokumente otsimas.

Rait-Kovaleva järgi olid Borisi ema vanemad lihtsad talupojad, aga isa töötas raudteelasena Slavjanka jaamas ja suri a. 1913 "närvide haigusesse".

Kus on siin tode? Kus vale?

Claude Aveline, Vilde voitluskaaslane, kel onnestus ellu jääda, avaldas kohe pärast soda esimesed väljavotted "Dialoogist" - nonda nimetas Boris Vilde oma vanglapäevikut - mis ilmusid ajakirjas Eu-rope 1.5.1946. Sissejuhatuses märgib ta oma sobra päritolu kohta järgmist: 'Ta oli sündinud Peterburis 25. juunil 1908. Tema vanematele kuulusid suured maa-alad linna ümbruses. Tema nime kir-jutati ilma aktsendita, ja vene kirjaviis ei tee ka vahet V ja W vahel, aga kahtlemata oli see nimi Wilde ja kuulus ühele saksa perekonnale, kes oli asunud elama Baltimaadele. Aga ta hoidis absoluutselt kinni ühe kauge prantsuse päritolu legendist, ta tsiteeris kohanimesid nagu Vilde (Cotes-du-Nord'i maakonnas), mis pole muu kui murdevorm nimest Villedieu -ja pani kii-ruga oma e-le aktsendi, juba kohe kui ta Prantsusmaale saabus."

Kuna Aveline on intellektuaalseis ringkondades tuntud nimi, siis oli tema arvamisel muidugi kaalu, ja tema teesi Vilde saksa voi isegi prantsuse päritolust voeti tosiselt. Blumenson näiteks kirjutab (lk. 69), et Boris Vilde oli sündinud "baltisaksa perekonnas, ja et ta oli voibolla ka kuulsa eesti kirjaniku Eduard Vilde sugulane".

Vaidlus ning arutelu rahvusliku kuuluvuse ja nime päritolu ümber annavad juba aimata kui keeruline voib olla too harir-kordne elulugu. Mitmes punktis esineb kindlasti poliitilist endale-kahmamist, aga enamasti tohib küll otsida seletust Vilde oma fantaasiast.

Kui jälgida tema teekonda Venemaalt Eestisse, Eestist Saksamaale, Saksamaalt Prantsusmale koikide tegelikkude ja väljamoeldud etappidega, siis selgub, et see üli-intelligentne noormees oskas mängida ülekeeva, uputusliku kujutlusega. Tema ambitsioonid ei tundnud piire. Pealeselle armastas ta nalja heita.

Oli ta toesti vahetevahel "öövaht ja fil-mistatist, kraavikaevaja ja vaateakende dekoraator, töötatööline ja maletreener", nagu kirjutab Anton Varep ("Kodumaa", nr. 17, 28. aprill 1982)? - Kindlasti pidi ta end elust läbi viima, ja selleks ei puudunud tal voimed. Arvatavasti sai ta iga ametiga hakkama.

Prantsusmaale saabudes tuli otsustavad kaardid välja panna. Voib ette kujutada, et Vilde oskas suurepäraselt kättejuhtuvatest voimalustest kinni haarata. Keskmine prantslane ei teadnud sel ajal üldse, kus asub Eesti ja mis maa see on. Baltisaksa esivanemad pakkusid palju soodsama hüppelaua kui tähtsusetu tööliskodu tundmatus, Tartus. Ja haritlaste miljöös tasus meelde tuletada, et ta kannab muuseas ühe tuntud ja austatud kirjaniku nime. Motelge ometi, eesti realistliku romaani suurmeister Eduard Vilde!

Boris Vilde oli suutnud endale meisterdada suursuguse eluloo. Pealeselle oli ta ka ilus mees, meeldis naistele ja oskas hästi konelda. Tema etnoloogi kärjäär Pariisis kolab lausa fantastiliselt. Inimese Muuseumi neiud olid pidevalt volu all. 'Tal olid suured silmad, ta pilk nägi meid läbi," jutustab üks kaasaegseist. "Kui ta juba otsa vaatas, läksid meil jalad norgaks." Sinna juurde oli veel tekkinud suure teadlase prestiiž. Kahju, et vangla-päevikust on perekonna survel "väljatsen-seeritud" koik leheküljed, kus Boris meenutab oma armulugusid. Oleks olnud huvitav teada, millised naised mängisid kaasa selle seikleja eluromaanis.

Suurepäraselt onnestus šantaaž Andre Gide'iga. Boris olevat kohanud Gide'i Berliinis. "Ühel ohtul läks ta kuskil Gide'i ettekannet kuulama," kirjutab Blumen-son (lk. 70). "Ettekande järel oli tal jutuajamine selle suure kirjanikuga. Gide oli vaimustatud noorest mehest, kes nägi välja nagu Pohjala jumal. Ta kutsus ta Pariisi ja pakkus oma korteris ulualust."

>Andre Gide'i seksuaalsed kombed ei moodusta mingit saladust. A priori tundub see vahepala täiesti usutav. Gide oli pederast ja ilus noor eestlane pidi talle igal juhul meeldima. Kas aga Vilde, kes küll otsis mojuvoimsaid tutvusi, oleks noustunud rahuldama kirjaniku kapriise, see on muidugi teine küsimus. Aga kaas-aegsete tunnistuse järgi ei ole Vilde üldse Gide'iga kokku puutunud. Ta olevat leidnud odava üüritoa kuskil katuse all, nagu neid Pariisis üliopilatele pakutakse. Ja kui ta siis oli avastanud, et samas majas elab noorsoo idool Andre Gide, oli ta seda nime käsutanud endale reklaamiks. Ta pani ülikooli seinale kuulutuse, et "Boris Vilde, Andre Gide'i majas" annab vene keele tunde! Edu oli juba ette näha...

Prantslased hindavad korgelt osavaid sonameistreid. Ja Boris Vilde on andekas konemees. Ta oskab veenda. Koolivend Aleksei Sokolov tsiteerib üht huvitavat vaidlust prantsuse etnograafidega nii nagu ta ise olevat Vildelt kuulnud: "Lähen sinna, küsin: "Kas te tunnete, härrased, koiki Euroopas elavaid rahvusi i?"
"Muidugi," vastavad nemad. 'Viimast kui ühte".
"Kas toesti?" ütlen mina. "Motelge hästi järele."

Eks nemad muidugi solvunud, huuled pahaselt pruntis. Hästi, motlesin mina ja porutasin otse välja:

"Aga kas te setu rahvusest ka midagi teate, härrased?" Olid üsna hämmeldunud, hakkasid omavahel sosistama, tunnistavad:
"Toepoolest, ei ole kuulnudki, vabandust, monsieur." (Kirjanduse sirvilauad, Tallinn 1959, lk. 309-312)

Ja 1937. aastal saadetigi Vilde Eestisse setusid üürimaja ta toi sealt kaasa nukke ja muud etnoloogilist materjali Inimese Muuseumile.

Vahetevahel - võibolla selleks, et proovile panna oma ümbruse kergeusklikkust - leiutab ta üsna uskumatuid lugusid. Nii näiteks jutustas ta, et ta olevat organiseerinud "Noukogude Livoonias" separatist-liku liikumise. Blumenson, kes arvatavasti pole kunagi kuulnud Liivimaast ega tunne ka koigi Noukogude Liidu vabariikide nimesid, vottis lugu väga tosiselt ja pani juurde oma kommentaari: "Ametivoimudel nähtavasti puudus huumorimeel, nad lasksid Vilde arreteerida ja vangi panna." — Kus, kuidas, ja kes seda tegi? Ükski autor sellest ei kõnele.

Kogu noorus paistab Vilde jutustustes fantaseerimine. Talle ilmuvad peaingel Miikael ja Püha Jüri, ta pogeneb paadiga üle peipsi, voetakse venelaste juures üsna lahkesti vastu ja saadetakse jälle tagasi. Ta luuletab ja loeb oma poeeme laiemale publikule ja peab sensatsioonilisi ettekandeid, mis raputavad kuulajaskonda. Koik seiklused ning- sekeldused, mis Rait-Kova-leva oma jutustuses üles loeb, on nii porutavad, et väike Tartu linn oleks pidanud sellest keema ja käärima. Aga paistab, et tartlased ei teadnud üldse oma vägeva kaaskodaniku olemasolust. Mitmed isikud, kes elasid seal voi oppisid ülikoolis 20-ndatel aastatel, väidavad, et nad pole kunagi kuulnud Boris Vilde nime. Tode tema kooliaastate köh ta on ajaloolastel veel välja uurimata. Samuti oleks huvitav teada täpsemalt kuidas toimus "odüsseia" enne Prantsusmaale saabumist.

Peab ka küsima, miks Pariisi eestlased Boris Vildet ei tunne. Enne soda oli pealinnas eestlasi päris palju. Mitmed neist on veel praegu siin ja voivad tunnistada. Jääb mulje, et Vilde vältis kontakte kaas-maalastega.

Aga legendid on enamasti ilusamad kui realistlikest pisiasjadest koosnev elulookirjeldus...

Uks tark ja kaval eesti poiss tahtis jouda elus haljale oksale. Ja joudiski. Kehva töölise poeg suutis oma talendi ja jouga roida prantsuse ühiskonna korgkodanliku ladvani, teha endale ruumi ülbete Pariisi intellektuaalide seas, ja lopuks veel kirju-tada oma nime kuldtähtedega Prantsusmaa ajalukku.