Algus Natsismivastase Tema võitlus Muuseum Jastrebino Vanglas Fotod Väljaanded RESISTANCE
 

BORIS VILDE ELULUGU

Sündinud 25. juunil (8 juulil) Peterburis õigeusklikus vene rahvusest vanemate perekonnas. (1)-(2)

Peale isa surma 1913. a., veetis Boris lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Jastrebino külas (100 kilomeetrit Peterburist Beseda lähedal Volossovski oblastis) kuni 1919. aastani.

1919. a. põgenes perekond Eestisse Tartu (ema Maria Vassiljevna GOLUBEVA, Boris, õde Raissa ja ema vend Mihhail). (3)

1926: Gümnaasiumiõpingud ja lõputunnistus Tartus.

1926-1928: Tartu Ülikooli üliõpilane.

1929: rükitööline ühes Tartu trükikojas. Mõningate andmete kohaselt võttis osa mingist separatistlikust liikumisest Liivimaal, vangistatud seepärast lühikeseks ajaks ning poliitilistel põhjustel ülikoolist välja heidetud. Suundub Lätti, et sealt edasi Saksamaale minna.

1930-1932: Elab Saksamaal. Õpib ära saksa keele, elab vaeselt Berliinis, tehes tõlkeid ja muid juhutöid. Leiab Jena Ülikoolis ajutiselt lektori koha. Osaleb peadtõstva fašismi vastu. Arreteeritakse ja vangistatakse mõneks ajaks.

Berliinis kohtab ta loengut pidama tulnud André Gide’I, kes soovitab tal lahkuda Saksamaalt ja lubab teda vastu võtta Pariisis.

1932. a. suvel jõuab ta Pariisi. Ta asub elama Port-Royali väljak nr. 6, Pariisi 13-ndas linnaosas. Gide’i vahendusel tutvub ta Inimese Muuseumi direktori Paul Rivet’ga.

Jätkab Pariisis saksa ja jaapani keele õpinguid. (4)

1934. a. juuli: Abielu Irène Lot’ga. (5)

5. september 1936: Journal Officiel’is ilmub Boris Vilde naturalisatsiooni dekreet.

1937: Saksa keele diplom Sorbonne’I ülikoolist.

1937: Töötab Inimese Muuseumis arktiliste tsivilisatsioonide osakonnas.

1937: Juulist oktoobrini komandeeringul Eestis ( augustis kirjavahetus Tartu-Pariis, et organiseerida etnograafiliste esemete vahetust Eesti Rahva Muuseumiga).

1936-1938: täitis oma sõjaväekohustust prantsuse armees erinevatel ajalõikudel ülemkaprali auastmes. (6)

1938: Teine lähetus Eestisse.

1938: Lähetus Soome. (Oktoobris ja novembris 1938 kirjutab mitmeid kirju Helsingist Inimese Muuseumisse esemete vahetamise asjus). (7)

1939: Jaapani keele diplom Idakeelte Instituudist.

1939: Mobiliseeriti prantsuse armeesse. Peale kaotust vangistati sakslaste poolt Ardennides juunis 1940. Ta põgeneb ja jõuab juulis Pariisi.

Juuli 1940: Alustab saksavastast tegevust pariisi intellektuaalide ja muuseumi kolleegide seltsis. See vastupanuliikumise grupp sai nimeks « Rahvuslik Päästekomitee » Alguses kuulusid sinna Boris Vilde, Anatoli Levitzki, Yvonne Oddon, Germaine Tillion, kuid ta laienes kiiresti (ajaloolased tsiteerivad nime all “Inimese Muuseumi Võrk”).

August 1940: Esimeste lendlehtede trükkimine Inimese Muuseumi grupi poolt.

15/12/1940: Ajalehe &laquo esimene number; Résistance », mille esimene lehekülg oli redigeeritud Boris Vilde poolt. (Viimane number 01/03/1941 publitseeriti Pierre Brossolette’i juhtimisel).

30/12/1940: Ajalehe &laquo teine number; Résistance» Peale Boris Vilde arreteerimist publitseeriti veel kolm numbrit. (8)

1941. a. algus: Boris Vilde suundub Lõuna tsooni &laquo pärast; värbama &raquo’sse; Kohtub seal paljudega, nende hulgas oli ka André Malraux. Ta püüab teda värvata vastupanuliikumisse.

26/03/1941 kell 15.00, veidi pärast tema jõudmist Pariisi, arreteerib Gestapo Boris Vilde Place Pigalle’il. (9)

Vangistatuna Santé vanglas, hiljem Fresnes’is, kirjutab ta üheteistkümne kuu jooksul “Päeviku” ja “Kirjad vanglast”. (10)

Jaanuar 1942: Algab kohtuprotsess Boris Vilde ja teiste Inimese Muuseumi rühmituse liikmete üle saksa Tribunali ees.

23. veebruar 1942: Mont-Valérieni müüri ääres lastakse maha Boris Vilde ja kuus tema võitluskaaslast (11).

Veebruar 1945: Esimene ametlik mälestustseremoonia Boris Vilde ja Anatoli Levitzki auks, milles osales ka kindral Charles de Gaulle.

NB! Mõningane ülalmainitud informatsioon pärineb Boris Vilde fondist ja Tartu Ajalooarhiivist Eestis. Viited: 2100 - 1- 18317.

Isa: Vladimir Jossifovitš Vilde, raudteetööline, Slavienka jaama dispetšer Sankt-Peterburi lähistel. Sünnikoht teadmata. Suri 1913. a. 37 aastaselt närvihaiguse kätte. Maetud Jastrebino kalmistule. Sellel kalmistul asub samuti emapoolse vanaisa hauaplats. Vaadata Boris Vilde sünni registreerimise akti Tartu Ajalooarhiivis viidete 2100-1-18317 alt.

2) Ema: Maria Vassiljevna GOLUBEVA, sündinud 1885. a. Jastrebinos. Surnud Riias 1971. a. 86 aasta vanuselt. Borissi õde Raissa suri samuti Riias 1967. a., olles seal elanud tagasihoidlikult. Maja, milles nad Jastrebinos elasid kuni 1919, kuulus Borissi emapoolsetele vanavanematele, hiljem Maria Vasiljevna vennale Mihhailile. Oma raamatus “Inimese Muuseumi Inimene”, avaldatud Moskva kirjastuses 1982. a., kirjutab Rait Kovaljova, et “selle suure 5-toalise maja jättis Maria Vasiljevnale tema vend peale ta mehe surma”.

3) Oma visiidi ajal Pariisi 30.08.2001 kuulutas Eesti Vabariigi president Lennart Meri: “Meie oleme samuti uhked eestlase Boris Vilde üle, kes andis Prantsusmaale sõna Résistance (vastupanuliikumine) ning kes ohverdas oma elu Prantsusmaa eest”. Olles sündinud Venemaal vene päritolu vanematest, kelle emapoolsed vanavanemad olid venelased, pole leitud ka ühtegi tõendit tema võimaliku eesti päritolu kohta. Selle arvamuse võis põhjustada tema viibimine Eestis üle 10 aasta. Lisaks sellele võis põhjustada selle arvamuse tema oletatav sugulus eesti kirjaniku Eduard Vildega (enne sõda Wilde) 1865-1933. See oletus ei ole leidnud mingit kinnitust, vaatamata sellele, et Boris Vilde tõlkis prantsuse keelde osalt või tervenisti Eduard Vilde romaani “Casanova jätab jumalaga”. (Vaadata mujalt, mida ütleb selle oletatava suguluse kohta Marianne Lot-Mahn ja Yves Lelong). Eestis, Tartus elasid nad LEPIKU tn. 3.

Oma raamatus “Inimene Inimese Muuseumist” – Nõukogude Kirjanikud 1982- avaldab Rait- Kovaljova ühe Vilde perekonna sõbra P.V. Pluganovi märkuse: Boris Vilde ema Maria Vassiljevna Golubeva olevat talle öelnud: “Minu mehe perekond oli vene päritolu ja vene õigeusku, kuid nad tulid võib-olla Leedust, sest enne meie abiellumist käis ta Kaunases mingeid dokumente toomas. Minu mehe ema rääkis poola keelt.”

4) Kui Boris Vilde jõuab Prantsusmaale, ei oska ta korralikult prantsuse keelt. Oma kirjas emale 8.07.1932 mainib ta, et õppis “veidi prantsuse keelt”. See oli põhjuseks, miks ta kohtus kuulutuse kaudu Irene Lot’ga, kes töötas Rahvusraamatukogus ning kes omakorda otsis vene keele oskajat. Irene Lot oli ajaloolase Ferdinand Lot ja Mirrha Borodina tütar, kes omakorda oli kuulsa vene botaaniku Borodini tütar. Irene suri 1987. a., ta on maetud Fontenay-aux-Roses’i, linna, mille linnanõunik ta oli aastatel 1947-1953. Üks Irene’i õdedest, Marianne Mahn-Lot oli abielus ajalooõpetaja Jean Berthold-Mahn’iga, kes tapeti Itaalias 1944. a.

5) Boris ja ta naine Irene elasid Fontenay-aux-Roses Boucicaut’ tn. 53, ilusas Louis XV stiilis majas, mis asus suures pargis ja mis kuulus Lot’ perekonnale. See elamu lammutati, et selle asemele ehitada korterelamud. Tolles majas elas samuti Paul Langevini perekond. Üks tänav sealkandis kannab Boris Vilde nime (Vt. Fontenay-aux-Roses’i Linnanõukogu otsust 14/11/1944 nimetada nüüdsest Plessis-Piquet’ tänav ümber “Boris Vilde – fontenay’lasest vastupanuliikuja” nimeliseks tänavaks.

6) Boris Vilde foto sellel koduleheküljel on tema sõjaväeteenistuse ajast Prantsusmaal 1936.a. (Vt. R. Rait-Kovaljova venekeelset väljaannet 1982.a. “Inimene Inimese Muuseumist”).

7) Dokumendid, kirjavahetus ja Boris Vilde uurimustööd asuvad Inimese Muuseumi arhiivis Pariisis viidete all: 2AP1C, 2AM1K, 2AMI MIC. Vt. Samuti Tatjana Benfoughali hästi dokumenteeritud uurimus – Cahiers slaves (Slaavi vihikud) n° UFR d’Etudes slaves Sorbonne.

8) Põrandaaluse ajalehe RESISTANCE 4 esimest originaalnumbrit asuvad Pariisis BNF-is (François Mitterrand’i Raamatukogu) – haruldaste raamatute osakonnas. RES-G-1470(334). Üks originaal nr.2 30.12.1940 asub Venemaal Boris Vilde Muuseumis Jastrebinos.

9) Boris Vilde reedeti, samuti nagu enamik nende grupist, kellegi Albert Gaveau, libavastupanuliikuja poolt, kes töötas tegelikult Gestapo teenistuses.

10) Kirjastus ALLIA-16, Charlemagne’i tn. 75004. Vt. Samuti Martin Blumensoni “ Inimese Muuseumi võrgustik” 1979 Editions Seuil, Pariis, rue Jacob 27. (Seuil kirjastusel on plaanis kordustrükk 2004.a. lõpus.)

11) Boris Vilde maeti Ivry kalmistule oma võitluskaaslaste kõrvale, kelledest Anatoli Lewitzky (39. divisjon, 4. rida, haud 17). Läheduses asuvad “Manukjani Grupi” hukatute hauad.

Kirja pandud Jastrebinos 7. jaanuaril 2004, Sankt-Peterburis 10. juulil 2004, Pariisis 3. augustil 2004, Sankt-Peterburis 25. juulil 2005 ja Tartus 8. septembril 2005.