Boris Vildé chef du Réseau du Musée de l'Homme

Héros de la Résistance française contre le fascisme allemand

EESTI PAEVALEHT Redécouvrir Boris Vildé

 

 

 

Neljapäeval 26. juulil 2007

Boris Vilde ja vastupanuliikumise saladusi uuritakse ikka veel

Boris vilde on tuntud kuju prantsuse vastupanuliikumises, Kes ta rahvuselt oli ?Oma Pariisi Inimese Muuseumi kolleegidele esitles ta end eestlasena, venelased peavad teda venelaseks ja lõpuks abielludes prantslannaga sai temast prantslane. Kõigepealt vőib väita, et ta oli geniaalne seikleja, kes oskas ära kasutada kõik, mis saatus tema eluteele ette veeretas. Vildest on palju kirjutatud ja kirjutatakse veelgi. Huvitav on teada, et Jastrebino külas, umbes 100 kilmomeetrit Peterburist, asub emapoolsete vanavanemate maja, kus on sisseseatud muuseum, mis kogub kõiki dokumente ja esemeid, mis aitavad valgustada selle harukordse isiksuse elukäiku. Muuseumi juhtab prantslane Claude Doyennel, kellega välisdokumente ja esemeid, mis aitavad valgustada selle harukordse isiksuse elukäiku. Muuseumi juhtab prantslane Claude Doyennel, kellega välismaised uurijad võivad kontakti vőtta interneti kaudu http://museeborisvilde.com

Eesti Päevalehe ajaloost huvutatut lugejaile kirjutas Claude Doyennel alljärgneva artikli.      Fanny Sivers


Boris Vildet uuesti uesti avastades

65 aasta eest, 23. veebruaril 1942 langesid Boris Vilde ja tema kuus kaaslast "Inimese Muuseumi vorgust" - mis oli esimene struktueeritud vastupanu Prantsusmaale sissetunginud natsidele - ühe saksa karistussalga kuulide all.

Vahel juhtub, et uurija, kes on peaaegu kõik lugenud, mis Boris Vilde kohta on kirjutatud, avatab veel 65 aastat hiljem uusi seiku, mis valgustavad mõningaid liiga kiiresti ärauuritud kohti selles kirevas eluloos. Mis puutub "Inimeste Muuseumi vorku", mille asutas aastal 1940 see noor, äsja Prantsuse kodanikuks saanud venelane, siis peab sageli väga sügavale kaevama, et leida allikaid, mis kinnitavad voi tühistavad teatavat informatsiooni, mis on trükis ilmunud pärast 1945. aastat. Toon siin mõned näited, mis tulenevad uurimustest aastatel 2004-2006 Venemaal, Prantsusmaal ja Eestis.

Uusi toendeid Boris Vilde vastupanutegevusest

Hiljuti avastati Prantsusaal dokumente ja tunnistusi aastast 1944, mis aitavad paremini tundma õppida Boris Vilde rolli vastupanuliikumise alguses, kui sakslased olid juba Prantsusmaa okupeerinud. Ta oli isklikult saanud kätte saksa õhukaitse plaanid Strasbourg'is, samuti Sain-Nazaire'i (sadam Lääne- Prantsusmaal) allveebaasi dokumendid. Need saatis Vilde ühe prantsuse sandarmi ja prof. Friedmani kaudu Inglimaale. Viimane oli nimelt Londoni salaagent Dordogne'i maakonnas.

"Inimese Muuseumi vőrgu" liikmete vahistamine

On tõestatud, et üks võrgu liige, nimega Albert Gaveau, andis Gestapole teada, millega tema kaaslased tegelesid, ja sai selle eest palka! Kuid üks ootamatu sündmus, mil ei ole midagi tegemist Gaveau'ga ja mida ükski ajaloolane pole maininud, põhjustas vőrgu peamiste liikmete vahistamise palju varem, kui ette oli nähtud. Sellest sündmusest on rääkinud etnoloog Germaine Tillion kohtu-uurijale Seine'i kohtupalees Gaveau' protsessi puhul aastal 1949.

Kaks Inimese Muuseumi vene päritolu ametnikku teadsid üsna pealiskaudselt Vilde ja tema kaaslaste vastupanutegevusest, aga läksid kohe politseisse tema peale kaebama. Selle tagajärjeks oüd esimesed vahistamised muuseumis 1941. aasta veebruaris. Enamus vahistatuist lasti vabaks, kuid Gaveau' andmete pőhjal tunti peategelased ära ja need jäid kinni.

Albert Gaveau' lugu on kaunis keeruline. 1949. aastal mõistis prantsuse kohus ta sunnitööle, kuid 1969 lasti ta vabaks.

Boris Vilde rahvus ja kodakondsus

Siin on mitmed autorid Prantsusmaal vorminud mitesuguseid hüpoteese seoses Boris Vilde isa nimega – Vladimir-Joosep Vilde, vene tava kohaselt Vladimir Josifov Vilde.

Tartu ajalooarhiivides leidub dokumente, mis täiendavad, et Boris Vildel, kes tuli Venemaalt Eestisse 1919. aastal koos oma lesestunud emaga, ei olnud Eesti kodakondsust, ei enne ega pärast. Huvitav on igatahes märkida, et Boris ristiti 16. septembril 1911 Peterburis Püha Mihhail Tshernigovitshi kirikus ja tema vanemad, isa Vladimir Josef Vilde ning ema Maria Vassiljeva Golubeva tunnistasid enda olevat õigeusku.

Järelmotlemist annab ka Rait Kovalevi raamat "Inimene Inimese Muuseumist" (mida saab veel lugeda Jastrebino Boris Vilde Muuseumis), mille järgi Maria Golubeva,

Borisi ema, seletab: "Minu mehe perekonnaliikmed olid venelased, õigeusku, aga tema tuli võibolla Leedust (enne abiellumist läks Kaunasesse mingeid pabereid otsima). Minu mehe ema rääkis poola keelt."

Ajaloolane, kes tahab kőike täpselt teada, voib muidugi arutada, et antud seigad ei toesta veel midagi piisavalt. Aga kuna Boris Vilde Prantsuse kodakondsus on avaldatud "Journal Officiel'is" 5. septembril 1936, siis tuleb riigiarhiividest järle vaadata, mis dokumente kodakondsuse taotleja ametivőimudele esitas. Kavatseme seda teha lähemal ajal.

Kokkuvõtteks

Võime öelda, et Boris Vilde eeskuju on jäänud aktuaalseks. See noormees, sünnilt venelane, kultuurilt eestlane ja vabadusearmastuselt prantslane võitles juba enne 1941. aasta juunit sakslaste fashismi vastu. Ta sümboliseerib neid väärtusi, millele ühinenud ja demokraatlik Euroopa, kust natside ja kommunistide oijus on väljapühitud, püüab end tänapäeval üles ehitada.

Kui uuesti lugeda Eesti Vabariigi presidendi kõnet Prantuse senatis Pariisis 30. augustil 2001. aastal, peab tahtmatult järele mőtlema Boris Vilde ja tema Inimeste Muuseumi kaaslaste ohvrikäigu üle. Euroopa rahvad on neile selle eest palju võlgu!

President Meri ütles: "... Hitleri ja Stalini vahel sőlmitud leping paiskas Eesti Vabariigi Teise maailma-sõja keerisesse ja totalitaarse okupatsiooni alla. See oli aeg, mil meie keel pidi vene keele ees vaikima, mil meie põhjamaine ja individualistlik mõtteviis pidi alistuma homo sovieticus'e kuulekusele, mil meie maalikunstnikud said Kremlist täpseid ettekujutusi selle kohta, mida ja kuidas nad pidid maalima, see oli aeg, mil Euroopa oli sunnitud Eestit unustama, aga Eesti 4ei saanud sundida Euroopat unustama. See oli meie Eesti vastupanu, ja me oleme sellele uhked. Me oleme samuti uhked sellelle, et see oli eestlane Boris Vilde, kes kinkis Prantsusmaale sõna "vastu­panu" (resistance) ja kes ohverdas Prantsusmaale omaenda elu. Nüüd siin me täname Prantsusmaad selle eest, et me oleme saanud tublideks eurooplasteks..."

Võitlus vabaduse ja inimõiguste eest juhtis Boris Vilde mõtteid ja tegusid. Tema filosoofia oli selge: parem surra võideldes kui ikestatult elada. Oma võitluskaaslastele oli ta juba ennustanud: "Meid kõiki lastakse maha."

Paar tundi enne surma Valerieni künkal kirjutas Boris oma abikaasa Irenele uljalt nagu trotsiks oma timukatele:

Nagu alati külmavereline
ja julge (asjatult),
ma mängin märklauda
kaheteistkümnele saksa püssile.

Claude DOYENNEL, Prantsuse kodanik