1. Vilbaste

Kodasoo v. — 21. II 1967 Tallinn), eesti botaanik, looduskaitseliikumise rajajaid, Juhan V. isa, dr. phil. nat. (1928). Õppis Tartu ülikoolis, lõpetas 1928 Viini ülikooli. Töötas kooliõpetajana ja ajakirjanikuna, oli Eesti esimene riiklik looduskaitseinspektor (1936—41 ja 1942—45) ning 1945—50 ENSV Riikli­ku Loodusteaduste Muuseumi botaanikaosk. juha­taja. Avaldas taimemäärajaid ning artikleid etnobo-taanika, floristika, kodu-uurimise, looduskaitse, ees­ti murdekeele jmt. alalt. Andis välja ajakirja «Loo-dusvaatleja» (1930—38). T: Eesti taimestik koolidele (1922, 1925), Taimemääraja koolidele (1936), Eesti NSV ravimtaimed (51984, koos J. Tammeoru ja O. Koogiga), Eesti taimenimetused (1993). t Vilbaste, Juhan (3. IV 1924 Tartu — 20. X 1985 Tar­tu), eesti zooloog (entomoloog), Gustav V. poeg, bioloogiaknd. (1958). Lõpetas 1951 TRÜ, töötas a-st 1947 ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Inst-s, a-st 1960 vanemteadurina. Uurimusi entomoloogia, eriti tirtide süstemaatika alalt (kirjeldas sadu uusi liike ja üle 20 perekonna, täiendas tirtide vastsete süstemaa­tikat), käsitlenud populatsioonigeneetika probleeme. T: K tfrayne UHKanoabix AfiTan (1965), K <j>ayne UHxaxOBbix FIpHMOpcKoro xpax (1968), Eesti tirdid (1971), (Payna uuKajioebix Tyabi (1980). Wilcken [-lk-], Ulrich (18. XII 1862 — 10. XII 1944), saksa ajaloolane ja papüroloog. Oli a-st 1889 prof. Breslaus (Wrodawis) jmt. Saksa ülikoolis, 1917—31 Berliinis. Avaldanud kreeka papüüruste publikatsioone ning pms. papüroloogilistel allikatel põhinevaid uurimusi, mis käsitlevad hellenistliku ja Rooma ajastu Egiptuse ajalugu. T: Grundzüge und Chrestomatie der Papyruskunde (2 kd., 1912), Oriec-hische Geschichte im Rahmen der Altertumsgeschi-chte (1924), Alexander der Grosse (1931). Wild [vilt], Heinrich (17. XII 1833 — 5. IX 1902), šveitsi füüsik ja meteoroloog, Peterburi TA liige (1868). Oli 1858—68 Bernis füüsikaprof. ja astro-noomiaobservatooriumi dir., 1868—94 Peterburi Füüsika Peaobservatooriumi dir. Rajas Venemaal meteoroloogiajaamade ja vaatluskeskuste võrgu, töötas välja ja ühtlustas vaatluste sooritamise, vaat­lusandmete töötlemise ja avaldamise nõuded. Orga­niseeris meteoroloogiaalast rahvusv. koostööd, oli Rahvusv. Meteoroloogiaorg-i esimene president (1879—96) ja a-st 1880 Rahvusv. Polaarkomisjoni esimees. Konstrueeris meteoroloogia-ja optikariistu. vlldakpaine, tehn varda 'koormusseisund, mis tekib paindemomendi ("paine) mõjumisel mõlemas varda peatasandis (tasandis, mille määrab varda telg koos ristlõike ühe peateljega). V-l ei ühti varda kõverdumi-se tasand hrl. koormustasandiga. > Vilde, Ain (11. IX 1942 Sadala v.), eesti jääpurjetaja. Lõpetas 1969 TPI elektriajamite insenerina. Tuli 1973 (esimesena) DN-klassis maailmameistriks, sai 1980 MM-võistlustel hõbe-ja EM-võistlustel pronks­medali ning võitis 1972 Euroopa karikavõistlused. NSV Liidu meistrivõistlustelt saanud (a-il 1961—87) 12 m vabaklassis ja DN-klassis 16 medalit (kuldme­dalid 1967, 1973 ja 1980) ning Eesti meistrivõistlus­telt 12 medalit (kuldmedalid 1960, 1967 ja 1971). Tul­nud Eesti meistriks ka purjetamises (FD-klassis 4 korda) ja purjelauasõidus (3 korda). Eesti parim sportlane 1973. Töötanud treenerina.

Vilde, Boris (8. VII 1908 Peterburi — 23. II 1942 Pa­riis), Prantsuse vastupanuliikumisest osavõtja. Elas a-st 1917 Eestis, õppis 1920—26 Tartu vene gümnaa­siumis. Läks 1930 Saksamaale, sealt 1932 Prantsus­maale, õppis 1934—37 Pariisi ülikoolis germanisti­kat, keeleteadust ja etnograafiat. Osales Pariisis Ini­mese Muuseumi (Musee de /'Homme) asutamises ning viibis 1937 Eestis ja 1939 Soomes teaduslikul ekspeditsioonil. Oli II maailmasõja ajal aug-st 1940


vastupanuliikumisrühma juht ja andis välja selle aja­lehte «Resistance». Märtsis 1941 V. arreteeriti; ta hu­kati Mont Val×rieni kindluses. Hiljem on avaldatud tema vanglapäevik ja kirjad («Journal et letters de prison, 1941—1942»).



G. Vilbaste



B. Vilde


E. Vilde

E. Vilde autograaf