Boris Vildé chef du Réseau du Musée de l'Homme en 1940

Héros de la Résistance française contre le fascisme allemand

Encyclopédie Estonie Boris Vildé -édition 1998

414 Vilbaste

Vilde, Ain (11. IX 1942 Sadala v.), eesti jääpurjetaja. Lõpetas 1969 TPI elektriajamite insenerina. Tüli 1973 (esimesena) DN-klassis maailmameistriks, sai 1980 MM-võistlustel hõbe- ja EM-võistlustel pronksmedali ning võitis 1972 Euroopa karikavõistlused. NSV Liidu meistrivõistlustelt saanud (a-il 1961—87) 12 m vabaklassis ja DN-klassis 16 medalit (kuldmedalid 1967, 1973 ja 1980) ning Eesti meistrivõistlustelt 12 medalit (kuldmedalid 1960, 1967 ja 1971). Tulnud Eesti meistriks ka purjetamises (FD-klassis 4 korda) ja purjelauasõidus (3 korda). Eesti parim sportlane 1973. Töötanud treenerina.

Vilde, Boris (8. VII 1908 Peterburi — 23. II 1942 Pariis), Prantsuse vastupanuliikumisest osavõtja. Elas a-st 1917 Eestis, õppis 1920—26 Tartu vene gümnaasiumis. Läks 1930 Saksamaale, sealt 1932 Prantsusmaale, õppis 1934—37 Pariisi ülikoolis germanistikat, keeleteadust ja etnograafiat. Osales Pariisis Inimese Muuseumi (Musee de 1'Homme) asutamises ning viibis 1937 Eestis ja 1939 Soomes teaduslikul ekspeditsioonil. Oli II maailmasõja ajal aug-st 1940 vastupanuliikumisrühma juht ja andis välja selle ajalehte «Resistance». Märtsis 1941 V. arreteeriti; ta hukati Mont Valerieni kindluses. Hiljem on avaldatud tema vanglapäevik ja kirjad («Journal et lettres de prison, 1941—1942»).

Vilde, Eduard (4. III 1865 Pudivere mõis — 26. XII 1933 Tallinn), eesti kirjanik. Pärit mõisimageateenija perekonnast, kasvas Muuga mõisas, õppis 1878—82 Tallinnas saksakeelses kreiskoolis. Töötas 1883—86 «Virulase», 1887—88 «Postimehe» ja 1889—90 Riias ajalehe «Zeitung für Stadt und Land» toimetuses. Oli 1890—92 vabakutseline ajakirjanik Berliinis, kus tutvus sotsialismiideedega ning kujunes poi. vaadetelt sots-dem-ks. 1893—96 töötas taas «Postimehe» —97 elas Moskvas; 1897—98 toimetas

Narvas «Virmalisi», 1898—1901 töötas Tallinnas «Eesti Postimehe», 1901—04 «Teataja» ja 1904—05 Tartus «Uudiste» toimetuses. Sügisel 1904 külastas Krimmi ja Kaukaasia eesti asundusi. V. osales 1905. a. rev-i sündmustes ja pidi seepärast sama aasta lõpus minema maapakku. Pagulasena elas ta koos abikaasa L. Jürmanniga (1880—1966) Šveitsis, Soomes (1906 toimetas Helsingis ajakirja «Kaak»), Saksamaal, Austrias, USA-s (1911), Taanis (Kopenhaage-nis) jm. Tüli Eestisse tagasi 1917. a. mais. Oli 1917—18 «Estonia» dramaturg, 1919—20 diplomaatilises teenistuses Kopenhaagenis ja Berliinis (saadik), a-ni 1923 vabakutseline kirjanik Berliinis, pärast seda Tallinnas. — V. tuli kirjandusse 1880. a-il menukate põnevusjuttude («Musta mantliga mees», 1886) ja naljalugudega («Kõtistamise kõrred», 1888). 1890. a-te algupoolel tugevnes V. loomingus teadlik püüdlus elulise tõepärasuse poole; eesti real. kirjanduse tekkimises on oluline osa tema rom-del «Kärakas kihvti» (1893) ja ««Linda» aktsiad» (1894). Teravaid ühisk. vastuolusid kujutavast maakehviku-rom-st «Külmale maale!» (1896) sai eesti kriitilise realismi läbimurdeteos. Rom-s «Raudsed käed» (1898, rmt-na 1910) kujutas V. Narva tekstiilivabrikute tööliste elu. V. loomingu keskseks saavutuseks on 1850.—60. a-te talurahvaliikumist käsitlev ajaloo-rom-itriloogia; «Mahtra sõda» (1902), «Kui Anija mehed Tallinnas käisid» (1903) ja «Prohvet Malts-vet» (1905—08). Sündmustiku ja tegelaste poolest on iga romaan omaette tervik, neid ühendavad eelkõige kujutatav ajajärk ja põhiteema. Käsutades arhiivimaterjale ja mälestusi (eriti «Mahtra sõjas») on V. loonud mitmekülgse pildi 19. saj. keskpaiga Eestimaast, ta on tabanud ajastu üldilmet ja stiihiliste ta-lurahvaliikumiste õhkkonda. 1905. a. rev-i sündmusi.